Maroko värvid ehk Marrakech'ist Sahara kõrbeni.

11.- 15. detsember 2023

Üks uskumatult meeldejääv ning värvikirev reis!

Olen peaaegu lõpetamas oma Erasmuse sügissemestrit Hispaanias Zaragozas ning üks viimastest reisidest on Happy Erasmuse organisatsiooni poolt korraldatud viiepäevane reis Marokosse. Meie otselend Zaragozast Marrakech'i väljus õhtul ning kestis 2 tundi. Lennukis istus minu kõrval üks vanem meesterahvas, kes oli pärit Marrakech'ist ning seletas juba kõik põhitõed mulle Maroko kohta ära: Maroko rahaühikuks on dirham ning 10 dirhamit on enamvähem 1 euro, lisaks ka milliseid taksosid tasub võtta ja milliseid mitte. Kusjuures raha soovitan vahetada Marrakech'i keskväljaku lähedal asuvates valuutapunktides (jälgides vahelttasu!), osades kohtades saab kaardiga maksta, kuid see on siiski küllaltki haruldane juhtum. Internetipakett tasuks osta siiski juba lennujaama jõudes, sest see on seal väga mõistliku hinnaga. Meie reisibürooks osutus hispaania firma Viaje en Marueccos, kes korraldas meile väga laheda reisi, millega kõik nii rahule jäime. Samas pakuvad paljud hotellid ka erinevaid reisipakette eraldi kõrbesse, teistesse linnadesse või kuulsamate vaatamisväärsuste juurde. Et kõige paremat pakkumist saada, tasuks siiski eelnevalt teha uurimistööd. 

Marrakech'i lennujaam võttis meid vastu mitmete põhjalike turvakontrollidega ning turva vaatas mu passi tükk aega kuniks lõpuks lausus: "Welcome to Morocco". Hotell asus Marrakech'i keskväljakust kõigest 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Alguses oli ikka korralik kultuurišokk. Peast käis läbi mõte, et kuhu kohta ma sattunud olen, sest kõik oli lihtsalt nii teistsugune. Alustades juba sellest, et hotellitoas puudus soe vesi, mida meie, eurooplastena, nii iseenesestmõistetatavalt võtame, kuid siinkohal tuleb siiski meelde tuletada, et tegemist on Aafrikaga. 

Pilt: A. Kopli: Öine Marrakech'i keskväljak.

Esimesel õhtul külastasime kohalikku restorani, kus pakuti traditsioonilisi Maroko hõrgutisi nagu tagine, mida serveeritakse koonusekujulises savipotis; kuskuss ja mitmesugused riisid koos läätse- ning oakastmetega. Iga toidukord algab marokolaste jaoks Bissara supiga (juurviljapüreesupp), mille juurde käib ka traditsiooniline leib, mida kutsutakse Khubziks. Minu jaoks osutus seekord päästerõngaks Maroko piparmündi tee, mis võttis juba kolmandal päeval minu tugeva kurguvalu ära. Tundub, et tegemist on imerohuga:) Proovisin taimetoidu tagine't, mis oli väga maitsev ning meenutas suuresti vanaema ühepajarooga. Muidu sõime enamasti buffeedes, kus oli väga rikkalik valik ja see maksis ühele inimesele 120 dirhami ehk 12 eurot. Edasi suundusime peaväljakule, mida nimetatakse Yamaa el Fnaks, mis tähendab araabia keeles kogunemispaika ning just see ta ka oli. Marokolased olid kogunenud platsile ning musitseerisid jembede, sitari ja teiste tradistiooniliste Maroko muusikainstrumentidega lõkke ümber ning tantsisid üheskoos. Selle pärast hakkabki keskväljak juba kaugelt silma oma melu poolest ning selle kohale on ülesse kerkinud kerge suitsupilv, mis koosneb viiruki- ja praadimislõhnadest, sest suur turg pakub tüüpilisi Maroko maitseelamusi ning kohalikke meeneid. Pimedal ajal muudavad valgustused hoonetel ning kaubakärudel väljaku omamoodi maagiliseks. Eriti hästi hakkavad silma vürtsipoekesed, kuhu ette on asetatud suurte püramiididena täistopitud kotid igasuguste vürtside ja maitseainetega ning muidugi ka maast- laeni täis kotid ja vööd ehtsast nahast. Selle pärast nimetangi Marrakech'i nii värvikirevaks linnaks, sest linnapildis hakkavad enim just silma need suured erinevate kirgaste värvidega vürtsi- ja ürdikotid, mis on täis kurkumi, tšillit, safrani, karrit jne. Tähelepanelik peab olema peaväljakul toidukohtade valimisega, sest kohalikud töötajad kutsuvad sind igale poole restoranidesse õhtustama, kuid enne minemist tuleks kindlasti vaadata menüü hindu (Marokos on raske alkoholi leida ning marokolased ise ei joo avalikult alkohoolseid jooke, siis olenevalt sellest, kui osad toidukohad pakuvad alkoholi, on tegemist ka kallimate toidukohtadega). 

Pildid: A. Kopli: Vürtsid ja ürdid.

Turistina on Marokos väga lihtne ringi reisida, sest peaaegu kõik kohalikud valdavad nii inglise, prantsuse kui ka hispaania keelt ning marokolased on äärmiselt sõbralik ja soe rahvas, kuigi nad võivad esmapilgul olla väga pealetükkivad ja tüütud oma kauba pähe määrimisel. Samuti ei tohi Marokos ära unustada kauplemist, sest vastasel juhul oled mitmekordselt petta saanud- tegemist on nagu eraldi sündmusega, sa lähed poodi, suhtled müüjaga maast ja ilmast, siis läheb jutt kauba peale ja lähebki lahti. Õige kauplemise tulemus on see, kui kaupmees küsib su käest lõpuks, palju sa oled siis nõus ise maksma, annad oma hinna ning mõlemad osapooled jäävad rahule. Minu jaoks tekitas kauplemine lõpuks lausa hasarti, et palju ühes või teises poes alla kaubeldud saab. Paaril korral osutusin naiivseks turistiks ja olin nõus peaaegu juba ehte ära ostma kuniks mu sõbranna Maarja minu juurde tuli: "Nalja teed või, kauple pool veel alla"- siis sain aru, et ega ma seda kauplemiskunsti siiski hästi veel ei valda...

Teisel päeval alustasime juba varahommikul oma kümne tunnist bussisõitu otse Sahara kõrbe südamesse. Muidugi jäid tee peale ka mitmed peatused ning vaatamisväärsused. Sõitsime väikestes bussides ning võib öelda, et meie kohalik juht oli täiesti hulljulge ja ikka korralikult temperamentne, sest niimoodi mööda serpentiine kihutada ning pidevalt möödasõite sooritada kitsastel mägiteedel, on ikka omaette katsumus:) Meil oli ka giid, kahekümnendates Maroko noormees, kes rääkis Maroko traditsioonidest ja kommetest, näiteks Maroko lipu punane värv sümboliseerib esivanemate verd ja praegust valitsevat kunglikku dünastiat ning viisnurkne täht roheliste piirjoontega viit islami sammast.  Kaamlit peetakse Marokos pühaks loomaks ja kui marokolased saavad skorpionilt või maolt hammustada, siis joovad nad vastumürgiks kaameli uriini. 

Nägime imeilusaid vaateid Atlase mäestikule ning külastasime kindluslinna ehk ksari Ait- Ben- Haddou, mis on kuulus selle poolest, et seal on filmitud legendaarsed filmid nagu Muumia, Kleopatra, Gladiaator, Troonide mäng jne. Ksar on peamiselt kollektiivne kodude rühmitus, kuid tänapäeval ei ela seal sees enam väga palju peresid, sest linnaelanikud elavad uuslinnas teisel pool jõge paremates tingimustes. Siiski leidub ka peresid, kes elavad endiselt veel ksari sees. 

Pildid: A. Kopli: Ait- Ben- Haddou ja Atlase mäestik.

Kolmandal päeval viidi meid otse turismilõksu, kus kohalikud naised ulatasid meile aina tradistioonilisi Maroko hõlste, et me need selga paneks, siis pildi jaoks poseeriks ning hiljem neilt ka üht-teist ostaks. Muidugi olid hinnad seal poole kallimad, kui mujal ning poe peremehega ei andnud kaubelda mitte üks raas. Väikse mälestusena joonistati meile ka henna tätoveeringud, mis on kohalike naiste jaoks eraldi kunst. Mulle maaliti berberi keeles väidetavalt minu nimi, aga no kes seda teab. Saime ka selgeks, mida tähendab "yalla yalla", mis on kohalike parasiitsõnaks. See tähendab araabia keeles "let's go"/ "läksime". Lisaks sai palju ka ise lausutud "šokran", millega väljendatakse oma tänu. 

Neljandal päeval saime maitse suhu kõrbeelamusest. Olime lõpuks ometi kohale jõudnud. Osalt oli kergendus, et juhuu enam ei keeragi kõhus sellest jubedast sinka-vonkalisest mägiteest, aga teisalt muidugi suur ootusärevus eesootava kaamelisõidu ja kõrbe osas. Hirmsam osa kaamelisõidu juures oli püsti ja maha saamine koos kaamliga, sest nemad langevad kõigepealt põlvedele ja siis täielikult maha, mistõttu kerge jõnks käis küll seest läbi, et sealt ülevalt kukerpallitades alla ei lendaks. Hiljem tegime ka kaamlitega koos pilti nii, et pead olid täitsa lähestikku ning ju ma siis olin nii hirmunud näoga, et berber pidi mulle lisama: "Don't worry, he's a vegetarian"... Sõit kestis tund aega ning vahepeal tegime ka peatuse keset kõrbe, et vaadata päikseloojangut. See oli lihtsalt imeline. Nagu oleks sattunud kusagile filmi, eriti veel vaikus ning värvide kombo, mille päike tekitas liivale. Vaikuse katkestas üks kaamelijuhtidest berber, kes võttis järsku kotist oma kanepipläru välja ning lasi kõlarist kosta laulu "Don't worry, be happy". Jalutasime mööda kõrgeid liivadüüne ning tagasiminekul koos kaamlitega oli kõrbes juba täiesti kottpime, mistõttu nägime tähistaevast. Olime kõik lihtsalt sõnatud ning vahtisime vaikuses suud ammuli keset pimedust taevas tähti. Nägime ära isegi linnutee. Siis ootas meid ees lõkkepidu koos berberitega. Berberid laulsid ja mängisid jembesid ning hiljem laulsime ja tantsisime juba kõik koos. Hommikul ärkasin külma tõttu, hoolimata sellest, et mul oli öösel peal olnud kolm kihti pakse villatekke. Õnneks olin võtnud igaksjuhuks kaasa mütsi ja kindad, mida lootsin siiski mitte kasutada, kuid tõesti detsembris on hommikud ja õhtud kõrbes äärmiselt jaheda võitu. 

Pildid: A. Kopli: Tähistaevas; Mina kaamliga:); Berberite šõu.

Pilt: A. Kopli: Kaamlisõit päikseloojangul.

Viimasel päeval jõudsime tagasi Marrakech'i ning plaanis oli linnatuur kohaliku giidiga. Päeval valitseb seal täiesti teine meeleolu, sest rahvast pole enam nii palju ning välja on ilmunud maotaltsutajad ning juba kaugelt on kosta idamaist flöödimuusikat. Väikesed ahvid, kes on rihmaotsas ja riietatud rahvariietesse meelitavad ligi turiste pildi tegemiseks. Puuviljaputkadega tuleb olla ettevaatlik, et kaupmehed ei lisaks smuuti või värske mahla sisse jääkuubikuid, kuna kraanivett ei tasu Marokos mingil kujul juua! Marrakech'i keskväljaku kohta veel nii palju, et see kuulub UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste alla ning seal on aset leidnud ka mitmed filmivõtted nagu näiteks Hichcocki film "Mees, kes teadis liiga palju". Paljud hooned linnapeal on toestuste all või tellingutes, mis tuletavad meelde hiljutist 2023. aasta septembris toimunud maavärinat. Jalutasime mööda Marrakech'i ringi ning tõdesin järjekordselt, et Maroko liiklus on täiesti katastroofiline. Oleksin äärepealt auto alla jäänud, kui jooksin auto eest ära nagu segane, mille peale autojuht suure suuga lihtsalt naeris. Ülekäiguradu Marokos otsida on sama nagu nõela heinakuhjast- see on täiesti mõttetu. Kõik inimesed sõidavad nii nagu Jumal juhatab ja mootorratturid, keda näeb liikluses enim, siblivad autode vahelt mööda nagu sipelgad. Linnatuuri sisse jäi ka vürtside- ja looduskosmeetikapood, kus tutvustati meile, kuidas valmistatakse looduslikest toorainetest erinevaid kreeme ja õlisid ning millised on peamised vürtsid ja maitseained, mis ühegi Maroko majapidamisest ei puudu. Muidugi on kõik seal lihtsalt nii odav. Ja peale seda oli selline tunne nagu oleks sattunud oksjonile: peremees hakkas järsku pakkuma, kes soovib seda kreemi, mis aitab kuiva naha vastu, kes soovib seda maitseiainet kana jaoks jne. Igatahes said kotid kõike paremat Maroko kraami täis, mistõttu sammusime lennujaama poole nagu koormaeeslid. 

Maroko on kindla peale üks vingemaid reisisihtkohti, mida tasub külastada veel mitmeid kordi. Külastamist väärivad kindlasti ka linnad Casablanca, Tánger ja Fez, kuhu me kahjuks seekord ei jõudnud. Kordagi ei tundnud tänaval kõndides hirmu ega ebaturvalisust. Kohalikud küll vaatavad ja uurivad, kuid nad on nii sõbralikud ja külalislahked. Igal pool kuuled ikka ja jälle: "Welcome to Africa"- olgu see siis noor poiss palli tagumas või vanem meesterahvas vürtsiputkast hõikamas.