Andorra võlud

4.- 5. november 2023

Maagiline väike riik hiiglaslike mägede keskel...

"Ooo... kas Zaragozast Andorrasse sõidab bussiga tõesti kõigest 4h?!" Kõik algas sellest, et vaatasin kaardi pealt, kuhu võiks järgmisena Hispaanias reisida, kuid järsku jäi pilk pidama hoopis väikese naaberriigi peale- Andorra. Pisike riik Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Seejärel hakkasin otsima internetist erinevaid võimalusi, kuidas soodsalt sõita pealinna Andorra La Vellasse ning uurisin erinevaid bussifirmasid. Lõpuks leidsin superhea pakkumise... bussipiletid  edasi-tagasi ligi 50€. Pole paha. Majutuse suutsin bookingu kaudu välja sebida odava hinna ja hea asukohaga ühes väikeses mägihotellis. 

Buss väljus 4. novembri öösel kell 01:00 Zaragoza bussijaamast ning jõudis Andorra La Vellasse umbes veerand kuue paiku. Tegemist on Euroopa kõrgemal asuva pealinnaga, sest Andorra La Vella asub 1019 meetri kõrgusel merepinnast. Buss sõitis marsruudil Portugal- Hispaania- Andorra ning selle tõttu oli buss paksult rahvast täis. Kohale jõudes oli väljas pilkane pimedus ning tänavad inimtühjad. Natuke kõhe oli pimedas jalutada mööda kitsaid tänavaid ning mööda mägiteid ülesse ja alla ronida. Järsku avastasin, et mingi hiigelsuur müür on taamal... ning siis jõudis kohale. See suur müür on mägi. Kui silm veel selgemini seletama hakkas, sain aru, et tegelikult on ümberringi mäed, mäed ja veelkord mäed. See oli minu jaoks täielik vau- efekt, kuna igasugused mäed on minu nõrkuseks- nendes peitub mingisugune salapära, aukartus (kuidas on midagi sellist küll tekkinud) ning mäed on täielikud loodusimed. Ja Andorra on just selline paik, kus mägesid näeb igast erinevat laadi: nii roheliste puude ja põõsastega kui ka valgeid lumiseid. Hämaras oli väga kihvt vaadata ka ümbritsevat arhitektuuri, mägilinnas on see täiesti teistsugune. Kirikud ning teised tähtsamad hooned on enamasti romaani stiilis huvitavate ornamentidega ja enamasti tehtud kivist ning nende kohal kõrgumas jälle mäed...vapustav. Kõige märkimisväärsemaks hooneks peetakse maja nimega Casa de la Vall (orgude maja), kus asub riigi esinduskogu. Lisaks on selle maja keldris asunud ka vangla 7 kongi, millest piisas, sest kuritegevuse määr on riigis väga madal. Õppisin Zaragoza ülikoolis katalaani keelt ning seetõttu oli Andorra tänavapildis põnev lugeda ja märgata silte, viitasid, sest Andorra on ainuke riik, kus riigikeeleks on kataalani keel. Andorra kohta lugedes sain teada ka, et tegemist on ainsa riigiga maailmas, kus riigipea funktsiooni täidavad kaks välismaa ametikandjat, kelleks on Urgelli piiskop ning Prantsusmaa president. Otse läbi pealinna Andorra la Vella voolab jõgi Gran Valira, mis kohiseb ja vahutab kogu aeg ning tekitab sellist mõnusat rahulolu ja silmailu jalutamisel. Andorrasse minnes on hea läbi põigata ka mõnest poest, kuna Andorrat peetakse maksuparadiisiks. 

Pildid: A. Kopli- Andorra arhitektuur ja Puente de París (Pariisi sild).

Teisel päeval oli plaanis matk ülesse mägedesse, Püreneedesse. Eelnevalt olin vaadanud ilmateadet, mis näitas 2-3 kraadi. Mida kõrgemale bussiga sõitsin, seda rohkem hakkas lund sadama ja näitas hoopis -1 kraadi:( Ja mina olin oma õhukese vihmajope ja tennistega... Siinkohal matkatarkus 500, palun: ole alati valmis igasugusteks ilmastikuoludeks:) Õnneks sain kohalikust matkapoest omale soojapesu ning kindad. Hommikul, et matka alustada, suundusin bussipeatuse poole, mida otsisin tükk aega. Vaja oli leida õige buss Canillo külla (hea oli, et olin lugenud ühe hispaania bloggeri postitust ning jätnud meelde, et buss L4 läheb Mango outleti vastast suunal Canillo). Buss sõitis umbes 30 minutit (bussipileti hind oli 1.5€) ning seejärel oli maha tulles kohe näha ka antud turismiatraktsiooni nimelist bussi. Olin eelnevalt ostnud internetist pileti Canillo sillale ja vaateplatvormile (Mirador Roc del Quer), mis oli mõistlik otsus, kuna hiljem selgus, et kohapeal pileteid osta poleks saanud. Õpilasele maksis pilet 12.5€, mis sisaldas edasi-tagasi bussi mäkke, vaateplatvormi ning sillal jalutamist. Vedas ka, et sel ajal otsustasin just Canillo silda külastada, sest novembri lõpust kuni aprilli alguseni on sild suletud. Canillo sild on üks muljetavaldavamaid vaatamisväärsusi Püreneedel, sild asub enam kui 1, 875 meetrit kõrgusel ning on 603 meetrit pikk. Alguses võttis kõrgus jalge alt nõrgaks, kuid vaated lumistele mägedele trumpas selle hirmu sekunditega eemale. Selline tunne nagu hõljuks täielikult õhus, nagu oleks Püreneed mind omaks võtnud. Milline rahu ja vaikus...ükskõik kuhu sa ka ei pööraks, on igal pool lummav vaade. Öeldakse, et just see vaateplatvorm on üks Andorra kuulsamaid kohti, mida ei saa reisil olles vahele jätta. Vaateplatvormil on Argentiina kunstniku Miguel Ángel Gonzálezi tehtud pronkskuju: see on mõtisklev kuju, kelle rahulik hoiak otsekui kutsub külastajaid ülesse tegema sama. Ta istub rahulikult justkui ei tekitaks talle hirmu selle koha kõrgus. Vastupidi, see annab talle jõudu ja turvalisust. Ja täpselt niimoodi tundsin ka mina. 

Pildid: A. Kopli- Canillo sild ja Roc del Queri vaateplatvorm.

Pärast matka suundusin kunstimuuseumi nimega el museo Carmen Thyssen. Näitus algas klassikaliste maalidega ning liikus ajastutena aina edasi, lõppedes kaasaegse kunsti teostega. Huvitav osa ka näituse juures oli see, et igat kunstiteost saatis muusikapala: katalaani päritolu muusik Oriol Vilella on loonud igale teosele instrumentaalpala, kus saab kuulata nii mediteerivat soolokitarri soolosid kui ka jazzi- sugemetega kompositsiooni elektroonilisest muusikast. See andis näitusele nii palju juurde, sest nii kunst kui ka muusika täiendasid teineteist ning tekitasid erinevaid emotsioone ning tundeid.

Hiljem tegin aega parajaks keskplatsil, sõin pitsat ning nautisin säravat päikest, mis lõpuks välja oli tulnud. Minu buss tagasi Zaragozasse pidi väljuma 17:00. Kohapeal läksin siis töötaja käest küsima, et kas midagi on juhtunud või kus kohas see buss siis on, mille peale mulle öeldi: "Ooo vaadake sinna, Teie buss läheb seal... " Eee vabandust, kuidas palun??? Jooksen paanikas õue ning vehin bussijuhile, kuid bussijuht kõigest lehvitab mulle lõbusalt. Tore, nüüd jäin veel bussist ka maha- mis asja ma nüüd teen. Paarkümmend sekundit hiljem näen, kuidas kaugelt paistab üks buss, mis suundub just bussijaama ning millel on suund Zaragoza poole:) Jõnks käis südame alt läbi ning rahu saabus taas maa peale. Lõppude lõpuks jõudsin siiski kenasti Zaragozasse koju. 

Pildid: A. Kopli- El museo Carmen Thyssen.